Aju on erakordne masin, võib-olla kõige keerulisem, mida inimene teab. See juhib mõtlemist, emotsioone ja liikumist. Siiski ei ole aju „meel”. See, mida me meeleks nimetame, näib ulatuvat kaugemale pelgalt neuronite toimimisest. Meel ei ole ainult mehaaniline. See on midagi, mis elab seostest, mälestustest ja unistustest – määratlematu mõõde, mis põgeneb määratlemise eest, kuid mida me tunnistame oma olemusena.
Ja siis on veel teadvus. Teadvus ei ole „aju” ega „mõistus”. Mis on siis teadvus? See on idee, mis on filosoofe ja teadlasi tuhandeid aastaid paelunud. Mõnede jaoks langeb teadvus kokku aju keemiliste ja elektriliste impulssidega. Teiste jaoks on see aga looduse sügavaim saladus, midagi, mida teadus ei suuda täielikult kirjeldada. 17. sajandil soovitas filosoof Descartes teha radikaalne vahe meele ja keha vahel: „Ma mõtlen, järelikult olen”. Aga mõtlemine ei tähenda veel mõistmist. Teadvuse tõeline päritolu jääb tabamatuks.
- sajandil tõstatasid teadlased, nagu füüsik Roger Penrose ja anestesioloog Stuart Hameroff, veelgi üllatavama küsimuse. Kas teadvus võib olla seotud kvantfüüsikaga? Nende ideed võivad muuta igaveseks meie arusaama oma kohast universumis. Nende arvates võivad kvantprotsessid toimuda aju neuronite mikrotubulites, mis viitab sellele, et teadvus ei ole ainult bioloogiline produkt, vaid nähtus, mis on seotud universumi põhiseadustega.
Kujutlegem hetkeks: kui nad peaksid olema õiged, tähendaks see, et teadvus ei ole ainult siin, meie mõistuses, vaid on seotud millegi suuremaga, võib-olla kosmosesüsteemi enda struktuuriga. Võib-olla eksisteerib nähtamatu võrgustik, mis ühendab kõigi elusolendite meeli? Või on teadvus hoopis uks, mille meie aju avab, kuid mis eksisteerib meist sõltumatult? Võib-olla on meie aju „vastuvõtuantenn”, mis on ühendatud universaalse teadvusega?
Erinevus aju, meele ja teadvuse vahel ongi see, mis tekitab need küsimused. Aju on füüsiline, käegakatsutav. See on keerukas rakkude ja energia võrgustik. Meel on peenem – see on immateriaalne, kuid selgelt tajutav. Teadvus aga on suur mõistatus: see on „tunne”, mis võimaldab meil olla teadlikud sellest, mida me elame. Lõpuks laiendab kvantteadvus horisonti veelgi, nihutades piiri lõpmatusse.
Kuid see teaduse ja filosoofia lugu ei ole ainult tänapäeva teema. Chandogya Upanishad, iidsed hinduistlikud tekstid, kirjutavad: „Kogu universum asub olemise sisemuses ja olemine on universum.”
Ka tänapäeval jätkavad neuroteadlased, füüsikud ja mõtlejad seda dialoogi. Carl Sagan väidab: „Inimaju on tuntud universumi kõige keerulisem ja organiseeritum objekt.”
See raamat algab aju anatoomiast, et avastada selle toimimise imesid. Jutustust järgides uurime meelt: kuidas see tekib? Kas see on ajutegevuse tulemus või eksisteerib see iseseisvalt? Seejärel uurime teadvust kõigis selle mõõtmetes, alates filosoofilistest implikatsioonidest kuni teaduslike väljakutseteni. Lõpuks jõuame julgemale alale: kvantteadvusele. See on muidugi teooria, kuid samuti kutse mõelda suuremalt.
Füüsika, metafüüsika ja filosoofia ühendava teekonna käigus kohtume mõnede ajaloo suurimate mõtlejatega. Meeste ja naistega, kes julgesid väljakutseid teadmiste piiridele, et paremini mõista, mida tähendab olla elus. Üks on kindel: uurides oma olemuse sügavusi, ei saa me jätta vaatamata taevasse ja küsima endalt, kas vastused pole juba kirja pandud tähtede taga asuvasse mõõtmatusse lõpmatusse.
