Muistses Malemaa kuningriigis, kus iga käik kujundas saatust ja iga nuppu kuulutas ettekuulutust, ilmusid samade tähtede all kaks kuningannat. Üks oli mähitud valgesse, teine musta ja nad kasvasid koos üles lapsepõlvesõpradena – hinges õdedena, keda ühendasid naer ja ühised unistused. Aja möödudes aga asendus süütus ihaga ning mõlemad leidsid end lummatuna samast võluvast noorest kuningast.
Kuid noor kuningas valis oma pruudiks Musta Kuninganna ja selle valikuga purunes habras sõprusside. Valge Kuninganna, keda tagasilükkamine haavas, tundis reetmise kipitust oma hinges põlevat. Ta abiellus teise kuningaga, kuid ta süda jäi rahutuks, kibedusest haaratud. Sosistades oma mehe kõrva mürki, veenis ta teda, et Must Kuninganna ja tema armastatud kuningas on ohuks nende troonile. Seega marssisid armeed ja Valge Kuninganna juhtis oma väed lossi vastu, kus elas tema rivaal, süüdates sõja, mis jätab maale põlvest põlve armi.
Rivalisatsioonist sai legend. Päev-päevalt, aasta-aastalt sepitsesid kuningannad plaane ja intriige, ohverdades rüütleid ja piiskoppe lõpututes strateegia- ja kättemaksukampaaniates. Talupoegi ei kutsutud kunagi relvale, neid peeti liiga alaväärseteks oma sõja suursugususega võrreldes. Ja nii oli lahinguväli läbi imbunud aadliverest, kuid kumbki kuninganna ei saanud võitu kuulutada. Lõpuks kalgistus konflikt patiseisuks – uhkuse ja leina tardunud sõjaks.
Kuid saatus polnud Malemaaga veel lõppenud. Varjatud koopas, kaugel kroonide kokkupõrkest, sündis madalast soost ettur. Kaks pühendunud rüütlit, uskudes iidsesse ennustusse, vandusid last kaitsta. Sest oli ennustatud, et alandlik ettur toob ühel päeval killustunud kuningriiki rahu. Ühel ööl nägid mõlemad kuningannad sama unenägu: hätta jäänud ettur, haavatav ja ohustatud, keda ähvardasid kaks kurja rüütlit. Nägemusest ärgates tundsid nad sundi last otsima. Mõlemad asusid ohtlikule teekonnale, seistes silmitsi tormide, loomade ja elementide katsumustega. Ja määratud tunnil jõudsid nad koos koopasuu juurde. Seal lendasid süüdistused nagu nooled – valed, vargus, mõrv – kõik paisati üle vaheseina. Mõlemad kuningannad uskusid, et teine ei sobi last nõudma. Nende hääled tõusid, viha süttis uuesti ja taas sündis lahinguväli. Teras põrkas koopa ees kokku ja õhk värises raevust. Ometi liikus koopas väike ettur. Kuuldes koopast väljas valitsevat kaost, tundes saatuse raskust oma väikesel südamel, astus ta edasi. Ja nii algab Malemaa lugu: kahest kuningannast, keda seovad armastus ja rivaalitsemine, ettekuulutusest sündinud lapsest ja viimasest lahingust, kus kõige tagasihoidlikum nupp otsustas kuningate saatuse.
